Autor: Teet Bergmann

Autor: Eda Vallimäe
Fotod: Merle Lust ja Elerin Innos
Artikkel on varasemalt ilmunud ajakirjas Oma Hobu lugude sarjas Ratsastus läbi käekõrval treenimise.

Mis on kapson?

Kapson on suulistevaba valjastus, mille puhul juhitakse hobust nina esiküljelt. Eestis on kapson varasemalt tuntud rohkem kordepäitsete nime all. Mujal maailmas leiab kapson lisaks kordetamisele edukat kasutamist ka käekõrval töötamisel ning ratsutamisel – seda nii algratsastusel kui ka koondamisel ning koos ja ilma suulisteta. Kasvava huvi tõttu tutvustan seda tööriista veidi lähemalt.

Näide 1. Nahast kapson

Näide 2. Kordepäitsed

 

Kust kapson pärineb?

Kapsoni ajalugu ulatub tagasi vähemalt antiikaega (kui mitte kaugemale), kust on säilinud maalikunsti teoseid, mis näitavad ratsmete kinnitumist lisaks hobuse suule ka nina esiküljele.¹ Hiljem leidis kapson laialdast kasutust Ibeeria poolsaarel (tänapäeva Portugal ja Hispaania), kus kasutatakse seda edukalt tänapäevani doma vaquera- nimelise karjaajamise ratsutamisstiilis kangvaljastuse puhul trenselsuulise asemel. Seal tuntakse kapsonit serreta nime all, mille ninaosa koosneb jäigast U-kujulisest rauast, mis on nahaga polsterdatud. Serreta on väga stabiilne, kuid kuna ninaraud ei paindu, siis on selle sobitamine laiema ninaga hobustele (soojaverelised ja raskeveo tõud) raskendatud. Serretad on tuntud ka kui nn hammastega kapsonid, kuid mitte kõikidel serretadel ei ole ninaosa siseküljel rauast nagasid. Viimaste kasutamine hobuste treenimisel ei ole kindlasti tänapäevane treeningviis.

Ka mujal Euroopas on kapsonit kasutatud juba aastasadu. Lõuna-Prantsusmaalt on pärit paindliku ninarauaga kapson, mida tuntakse caveçon’i nimega. Prantsusmaa suur ratsutamismeister ning üks tähtsamaid tänapäevase hobuste ratsastuse loojaid Francois de la Gueriniere (1688-1751) kirjutab kapsoni kasutamisest hobuse treenimisel ka oma koolisõidu piibliks saanud raamatus “Ecole de Cavalerie”. Selle kapsoni ninaosas kasutakse tänapäeval peamiselt väikestest lülidest koosnevat jalgrattaketti, mis on nahaga polsterdatud. Selline kapson on kerge ja stabiilne, kuid samas oma paindlikuse tõttu sobitub hästi erineva ninakujuga hobustele. Tänapäeval on selline kapson laialt kasutatuses prantsuse koolkonna koolisõidus ning akadeemilises ratsutamiskunstis Bent Branderupi järgi. ²

Ka Viini Ratsakoolis, Austrias kasutatakse jätkuvalt veel hobuste treenimisel kapsonit (tuntud kui kappzaum sks. keeles). See kapson on tavaliselt üleni nahast ninaosaga, mida tutvustas varasemalt ratsutamismeister Antonie de Pluvinel (16.-17. saj). Selline kapson võimaldab eriti peenete juhtimisvõtete andmist, kuid on oht, et see hakkab kasutamise käigus hobuse ninal liigselt ringi liikuma ning tuleb seetõttu eelnevatest veidi tugevamini kinnitada. Problemaatiliseks võib kujuneda ka nahast kapson, kui ninaosa on väga pehmest materjalist ja/või väga peenike.

Tänapäeval on levinud veel ka painduva ninaosaga nn sporttüüpi kapsonid ehk kordepäitsed, mida kasutatakse peamiselt vaid kordetööl, kuid mitte käekõrval töötamisel kui ratsutades. See koosneb veidi suurematest painduva ninaraua lülidest ning passib eelkõige suurema peaga hobustele, sest nad on rasked ja robustsemad. Samas on selline kapson hea hobuse tutvustamisel kapsoniga töötamisele, kuid raskema kaalu tõttu ei võimalda see rakendada väga kergeid juhtimisvõtteid.

Kuidas kapsonit sobitada?

Kapsonit võib kasutada eraldiseisvalt, ilma suuliseta, tööks käekõrval ja sadulas ning kordetamisel. Tööks käekõrval või sadulas saab kapsonit kombineerida ka trensel- või kangsuulisega. Selleks, et kapson – nagu iga teine hobuvarustuse osa – oleks efektiivne tööriist, kuid samas ei teeks hobusele haiget, on oluline kindlustada, et see passiks hästi. Kapsoni sobitamine on sama oluline kui suulise sobitamine, sest hobuse ninapealne on samuti väga tundlik seal asuvate paljude valutundlike vabade närvilõpmete tõttu. Lisaks võib halvasti istuv kapson segada hobuse hingamist või äärmuslikes olukordades murda ka hobuse ninaluu. Viimase vältimiseks ei tohiks hobust kunagi kapsonist kinni siduda. Kapsoni ninarihm peaks olema sobitatud nagu kapsel: asuma umbes 2 sõrme laiuse kaugusel sarnaluust ning kinnitatud ümber nina nii, et vähemalt 1 sõrm mahub sinna alla. Kurgurihm tuleks kinnitada vaid nii kõvasti, et see takistaks põserihmal hobuse välimisse silma liikumast (takistada kapsonil liigselt hobuse pea ümber liikumast). Ninarihma eesmine osa peaks liibuma võimalikult hästi ümber hobuse nina ning rauast osa ei tohiks olla ei liiga lai ega liiga kitsas. Samas nii mõnedki treenerid, kes kasutavad kergusel põhinevaid juhtimisvõtteid, asetavad veidi lõdvemalt kinnitatud kapsoni ninarihma ka madalamale kui kahe sõrme kaugus sarnaluust – sellisel juhul tuleb jälgida, et see ei hakkaks hobuse hingamist segama (pidev puristamine) ega muljuks liigselt hobuse ninaluude peeneid distaalseid osasid. Hästi istuv kapson võimaldab rakendada hobuse ja inimese vahel kergusel põhinevaid juhtimisvõtteid.

 

Kas kapsoniga treenimine on hobuse ratsastamine või on see trikkide õpetamine?

Kapsoniga (koos või ilma suuliseta) treenides saab hobust ratsastada Kõrgema Kooli harjutusteni välja. Kapson võimaldab treenida ka ilma suuliseta (kui see peaks olema omaette eesmärk), ilma et tegemist oleks harjutuste sooritamisega trikkidena. Kuid nagu alati – sõltub kõik hobuse õpetajast, kuidas ta oskab tööriista kasutada.

Trikkide puhul pole hobust süstemaatiliselt treenitud ennast kandma ning koondama, mis on ratsastuse üks olulisemaid eesmärke, ning teatud elemente (trikke) õpetatakse hobusele eraldiseisvalt. Sellise hobuse keha ei ole piisavalt tugev ega samas paindlik, et sooritada harjutusi kontrollitult, aeglaselt ja läbi juhtimisvõtete. Tüüpilised negatiivsed näited (olenemata valjastusest või selle puudumisest) ratsastustreeningust on need, kus hobuse esi ja tagakeha ei ole tööle rakendatud ühtse tervikuna, puudub esiotsa kergus ja enesekanne. See võib olla tingitud kas liiga kõrgest peaasendist, mis ei ole vastavuses ülejäänud keha koondatusega („absoluutne elevatsioon” ehk nõgusselgsus) või kus peaasend on liiga madal (ülesirutatud selg ehk rollkur) ⁴.  Trikkide õpetamisel sooritab hobune küll elemente, mis sarnanevad Kõrgema Kooli harjutustele, kuid seda puuduliku lõdvestatud hobuse keha ühendatuseta. Hobuse keha hea rüht ehk enesekanne võimaldab sujuvaid üleminekuid koondatud ja sirutava kehaasendi vahel. Kapsoniga treenides tuleks jälgida kõiki tavapäraseid hea ratsastuse printsiipe.

 

Kuidas kapson toimib?

Kõigi aegade suurim ratsutamismeister F. R. De La Gueriniere kirjutab kapsonist ³    kui olulisest tööriistast hobuse treenimisel, kuid mainitseb, et seda võivad kasutada vaid ratsanikud, kes sellega ümber käia oskavad ning kelle käsi on pehme ja järeleandlik. Kapsoni tööpõhimõtete selgitamiseks tsiteerib ta teist varasemat meistrit- Newcastle’i Hertsogit- kes toob esimese sõnul välja kõik olulised kapsoni voorused: kapsoniga saab treener hobust ilma teda suust häirimata peatada, tema keha sirgestada (otsesus), teda juhtimisvõtetele kergemaks muuta, painutada ja suunda muuta, kaela sirutada, pea ja tagajalgade asetust mõjutada ning õlgu ja jalgu paindlikuks muuta. 

Kapsoni oluline kasutuspõhimõte on pea asetuse (kuklast külje suunas) mõjutamine, mis saab kaasa tuua kogu keha läbiva painde või selle puudumise (tõeline otsesus koondamistel) ning ette-alla suunalise töö soodustamise. Lateraalflekstiooni eesmärgiga töötab iseenesest ka trenselsuuline. Samas pole kapson (ega trenselsuuline) loodud hobuse pea/kaela asendi kontrolliks alla suunas (mida teeb kangsuuline), sest see soodustab ratsme taha minemist (kaela „murdumine“ 3.-4. kaelalülist). Kapsoniga esineb aga kukla ja kaela väärasendit vähem, sest mõjutus toimub nina esiküljelt, mitte alalõualuult. Selle mõistmiseks tuleb hetkeks mõelda funkstionaalse anatoomia peale. Kapsoni ninarihm asetseb ninaluul, mis on jäigas sideliiduste ühenduses teiste koljuluudega, sh kuklaga. See tähendab, et  nina pealt hobust mõjutades on võimalik muuta hobuse pea ja kaela sissepoole asetust, mis on vajalik ratsastusel kogu keha hõlmava paine saavutamisel. Hobuse kukal on otseses ühenduses selja lülisambalülidega, mis viib vaagnani ning see tagujalgadeni. Seega mõjutades hobuse pea asendit ninalt, saame efektiivselt mõjutada ka  kogu hobuse keha asendit. Sellel põhinevad ka kapsoniga töötades kasutatavad juhtimisvõtted. Suus kasutatava trenselsuulise mõju on aga alalõualuule, mis on  liikuvas ühenduses hobuse koljuga läbi alalõualiigese. Seega tähendab see liikuvat ühendust, muuhulgas ka kuklaga, ning mis võimaldab noorel ja domineerivate käte juhtimisvõtetega sõidetud hobusel võtta kergemini kukla ja kaela valeaseneid, andes meie poolpeatuste märguannetele järgi küll alalõualiigesest (suust), kuid mitte kehast.

Viited:

1. „The art of horsemanship“, Xenophon. J.A.Allen & Co

2. „Akademische Reitkunst“, Bent Branderup. Cadmos Verlag

3. „Barockes Reiten. Die Reitkunst- Über die Ausbildung des Pferdes.“ F. R. De La Gueriniere

4. „Tug of War: Classical versus modern Dressage“, Dr. Gerd Heuschmann; Trafalgar Square Books

PresTeq anatoomilised valjad FaySport – treeni, nagu sa poleks kunagi võitnud, esine, nagu poleks kunagi kaotanud.

PresTeq valjad on välja töötatud hobuse pea anatoomia ulatusliku uurimise põhjal. Need hobusõbralikud valjad on maailmas ainukesed 12 anatoomilise omadusega valjad, tänu millele ei teki ebavajalikke survepunkte. Valjad tagavad hobusele optimaalse mugavuse ning annavad võimaluse maksimaalse soorituse tegemiseks. 

Tutvustame neid anatoomilisi omadusi veidi lähemalt. 

Esimene punkt

Kuklaligament ja närvilõpud

Kuklaligament paikneb kõrvade taga kaela keskosas ja toetab pea raskust. Selles punktis on ka palju närvilõppe. FaySport valjastel on kuklarihmal süvend, mis lubab nendel ligamentidel optimaalselt oma funktsiooni täita –  surve on jagatud kaela küljel paiknevatele geelpatjadele, mis ühtlasi teeb valjad hobusele mugavamaks. 

Teine punkt

Kõrvatagused

Kuklarihm järgib kõrvade kuju, et tagada kõrvadele suurem liikumisvabadus ning ennetada ebamugavast kuklarihmast tulenevat ärritust, pea raputamist ja kallutamist.

Kolmas punkt

Otsmikurihma kinnitussüsteem

Enamikel valjastel kinnitub otsmikurihm kukla- ja põserihmade külge aasaga, mis võib aga põhjustada  hõõrdumist või ebavajalikku survet lõualiigesele. Ühtlasi paikneb selles punktis ka palju närve. PresTeqi otsmikurihm kinnitub valjaste peale trukiga, mis hoiab ära survepunkti tekkimise. Boonusena teeb see otsmikurihma vahetamise imelihtsaks. 

Neljas punkt

Lõualiiges

Enamik valjaid jätavad tähelepanuta oimuluu ja lõualiigese, kus alalõug koljuga ühendub. Iga liigutus, mille hobune suuga teeb, põhjustab selle liigese liikumist. See tähendab omakorda, et enamus valjaid põhjustavad hõõrdumist kui hobune mälub, limpsib või lõdvestab oma lõualuud. Et seda vältida, on FaySport valjad spetsiaalselt vormitud ümber selle liigese. See julgustab hobust mäluma ja oma lõuga lõdvestama. Lõdvestunud lõug on aluseks sellele, et hobune saaks olla korrektselt ratsmes. 

Viies punkt

Sarnaluu

Sarnaluu on kõrgem selgesti nähtav luu põsesarnal. Halvasti istuvad valjad võivad põhjustada selle koha ära hõõrumist. Faysport valjaste kuklarihm jätab aga sarnaluule piisavalt ruumi.

Kuues punkt

Hingetoru

Valjaste lõige ja istuvus teevad lõuarihma vanamoeliseks ning ebavajalikuks. Selle täielik eemaldamine valjaste ehitusest teeb hingetoru ärritamise või takistuse hingamisel võimatuks.

Seitsmes punkt

Elastsed põserihmad

Rõngad, mille külge kinnituvad põserihmad, on venivate kinnitustega. See loob elastse ühenduse, mis ennetab üleliigset survet suuliste ja kuklarihma kinnituse vahel. Ühtlasi soodustab see suulise suus stabiilsemana püsimist.

Kaheksas punkt

Silmakoopaalune mulk

Spetsiaalselt disainitud kapsel väldib silmakoopaalust mulku ehk ava koljus, mida läbivad paljud olulised näonärvid. Traditsioonilised kapslid paiknevad kõrgemal ning jäävad seetõttu tihti täpselt silmaaluse koljupõhimiku peale. Liigne surve sellele kohale, mida põhjustab kõrgel paiknev ja tugevalt kinnitatud kapsel, võib põhjustada ülamoka, nina, silmalaugude ja lõualuu tuimust. 

Üheksas punkt

Hambad ja põsed

Traditsioonilised kapslid jooksevad üle nina vertikaalselt. Selline disain pressib lõualuu nahka vastu hambaid, mis võib tekitada ville või punetust suuõõnes, eriti juhul, kui kapsel on kinnitatud liiga tugevalt. FaySpordi valjad on disainitud selliste probleemide ennetamiseks.

Kümnes punkt

Sompudevahe serv

Suulised paiknevad alati sompudevahe serval, lõualuu hambutul osal, mis on kaetud õrna ja tundliku limaskestaga. FaySport valjastega on kaasas takjakinnitustega elastikrihmad, mis aitavad seda serva kaitsta, jaotades surve hambutu ala ja kapsli vahel ära. Ka ratsmete surve  jaotub tänu elastikrihmale ühtlasemalt. Eriti suurt kasu võib sellest  rihmast olla noorte või tundliku suuga hobustega tegeledes. 

Üheteistkümnes punkt

Ninaluu

Ninaluu ots on õhuke ja õrn luu. Kasutades liigselt tugevat survet, võib madal kapsel põhjustada ninaluus ärritust või isegi mõrasid. FaySport valjaste kapsel on sätitud sellest õrnast luust natukene ülespoole. Kapsel on keskosas veidi laiem kui külgedelt ning on polsterdatud geeliga. See on hobusele mugavam ning ka surve jaotub ühtlasemalt.

Kaheteistkümnes punkt

Ninaaugud

Ristkapsel on kinnitatud kapsli külgedele, et hoida suulised suus stabiilsemana. Traditsiooniliselt kinnituvad ristkapslid nina peale, mis võib liiga tugeva kinnituse või halva sobivuse korral asetada ninaaukudele liigse surve ning takistada hingamist. FaySport valjaste külgmine ristkapsli kinnitus jätab ninaaugud puutumata, et tagada hobusele parim hingamisvabadus.

Tutvu tootega: http://ratsane.eu/toode/valjad-faysport/ 

Originaaltekst: https://www.presteq.com/the-twelve-points-faysport/

Tõlkis ja tõlgendas A. Kaldvee

NB! Kui kogu teksti lugeda ei viitsi, siis keri kohe lõppu. Seal on info tekkide sobitamise ja hoolduse kohta.

Selle postituse peakangelannaks on minu väike mära Nutella, kes vajab tänu oma suveekseemile aastaringset tekitamist. Kevadest sügiseni kaitseks putukate ja päikese eest, sügisest kevadeni aga seepärast, et tänu suvisele tekitamisele ei teki talle karvastikule kaitsvat rasukihti, mis vee ning niiskuse mööda karva alla juhiks, ja minu vaene poni vettib sama kiiresti kui hästiimav svamm. Nagu nõiaring…

Enne Nutellat olid mul juba oma eestlasele varutud väga korralikud tekid, mis mõõtudelt nii enam-vähem sobisid ka Nutile ja algse plaani kohaselt pididki need talle selga minema. Kuid et minu saksa daame oli võrdlemisi tundlik kõige suhtes, mis puudutas tekke, sest ta vaeneke elab enamuse oma ööpäevast ning elust nende sees, siis tema nii ei arvanud, et paneme aga suvalise teki selga ja käib küll. Kui ikka lõige ei sobi, siis võid seenele sõita kogu oma tekipagasiga. (Siinkohal ei hakka mainima firmat, mille tekke kasutasin oma eestlasel, et mitte mingil juhul neid kuidagi maha teha, sest tegelikult on need väga head ja kvaliteetsed. Lihtsalt nende lõige ei sobinud mu väikesele sakslannale. Olgu need siis lihtsalt firma A tekid.)

Nutella kannatas mõne kuu A tekkides kuidagi ära, kuid näitas igal hommikul oma pahameelt, laksutades hambaid talliperenaise poole, kui ta tekiga tuli, et seda selga panna. Kui aga ühel kenal talvehommikul hambad pähe kinni löödi, siis pidin hakkama tõsiselt juurdlema, mida ette võtta. Tekkinud olukord ei olnud vastuvõetav ei mulle, talliperenaisele ega muidugi mitte ka peenele saksa ratsaponile. Algasid uurimistööd, et leida alternatiiv minu hoole ja armastusega kokku otsitud tekkidele, mis nüüd aastaid hiljem vaadates tõesti täiesti sobimatud olid. Üks neist oli liiga kitsas ning tekkisid survepunktid, teine jälle eest liiga lai, kolmas vähemalt kaelast istus, kuid oli ilmselgelt liiga pikk tagant ehk tubli number liiga suur.

Tol hetkel praktiliselt ainuke kriteerium, mis tekkidele esitasin, oli see, et peavad olema vähemalt 1680 denieri, sest väike sakslanna oli karjas pigem peksukoti rollis. Seega lahjemad tekid oleks lihtsalt seljast ära söödud ning neid ei oleks jõudnud piisavas koguses juurde osta. Kuna ingliskeelset materjali oli internetis liiga palju ja seal teri sõkaldest eristada on päris raske, siis said ette võetud hoopis saksakeelsed hobufoorumid. Neis ringi surfates ning kõikvõimalikke tekiteemasid lugedes, hakkas silma, et kõik, kes on kasutanud minu jaoks mingi täiesti tundmatu firma Fedimaxi tekke, kirjutasid neist vaid ülivõrdes. Eriti köitis mind aga see, et neil pidi olema mingi programm, kuhu panevad sisse hobuse parameetrid ja pildid ning see annab soovituse õige mudeli ja suuruse valimiseks. Päris põnev! Võtsin Fedimaxiga ühendust ja uurisin lähemalt. Peale põgusat meilivahetust saatsin neile Nutella pildid ning täitsin väikese ankeedi ja nende soovitus oli: Rainmax 125 suurus. Samuti ütlesid nad, et see on ainult soovitus. Tellisin talle siis ühe teki sealt kerge ärevusvärina saatel ära, sest hirm oli suur, et äkki ikka üldse ei sobi ja mida ma siis veel ühe sobimatu tekiga peale hakkan.

Tekk jõudiski kohale ning oi seda rõõmu, kui tekki proovides avastasin, et see sobib selga kui valatult! Lisaks veel 1800 denierine kangas ning veepidavus 8000-10 000 mm kõlasid paljulubavalt. Nutella oli muidugi veel mõnda aega üsna umbusklik, aga kui mõistis, et see tekk ei ole üldse ebamugav, siis hakkas mõnuga ise sinna sisse ronima. Järgmine sügis tellisin rõõmsalt veel kolm Fedimaxi juurde ning olidki olemas kõik tekid, millega sai hakkama sügisest kevadeni ja mida kasutan siiani. Esimene tekk sai tellitud 2014 veebruar ning ülejäänud kolm 2014 august. Jah – tegelikult just mõni nädal tagasi kandsin lõpuks selle kõige esimese teki, mida kõige enam on kantud, maha ning tellisin uue asemele. Mitte seepärast, et see oleks hakanud vett läbi laskma või seljast ära söödud, vaid lihtsalt aastatega oli vooder seest ära kulunud. Viimase aasta jooksul olen saanud küll korra seda ka parandada, aga kahjustus oli nii väike, et teki kasutusomadusi ei vähendanud see mitte mingil määral.

Nüüd aga natuke praktilist juttu ka Fedimaxi tekkide passitamise ja hoolduse kohta.

• Endiselt on võimalik tootja käest saada soovitust mudeli ja suuruse osas. See ei anna küll garantiid, et kinglasti soovitatud lõige sobib, kuid tõenäosus on väga suur. Meie Instagrami kontol on kõrghetkede hulgas ka tutvustus Fedimaxi erinevate lõigete kohta.
• Enamikel Fedimaxi tekkidel on püstisem kaelaauk või on need poolkaelaga. Tekk tuleks panna hobusele seljas võrdlemisi ette, jälgides, et sammuasted asetseks õlaliigese juures. Pandlad tuleb panna kinni võimalikult tihedalt ning kindlasti võrdselt, siis püsib tekk paigal ega saa libiseda turjast tahapoole. Sammuasted peavad olema seisval hobusel suletud ning avanema vaid liikumisel.
• Kõhu- ja jalarihmade puhul kehtib rusikareegel – üks rusikas (ja mitte vähem ega rohkem) peab mahtuma kõhurihmade ja kõhu ning jalarihma ja jala vahele, et tekk oleks selga kinnitatud võimalikult optimaalselt. Liiga pingul rihmad võivad püherdamise või pikalioleku ajal tekki lõhkuda. Liida lõdvalt kinnitatud rihmadega võib hobune püherdamise ajal tekki kinni jääda ning taaskord teki ära lõhkuda.
• Tekk ei tohi ulatuda sabajuurest kaugemale.
• Kaelaauk ei tohi ulatuda abaluu peale vaid jääma kuskil 10 cm abaluust ettepoole. See väldib õlgadel karva hõõrdumist. (Isiklik kogemus: ka kõige paremini istuv tekk võib hakata õlgadelt hõõruma, kui see on seest must. Kui tekk on seest määrdunud, aga pesu veel ei vaja, siis võib kasutada teki all vesti ehk rinnakaitset, mida on oluliselt kergem vahetada ja pesta kui suurt tekki.)
• Tähelepanu! Pandlad, karabiinid, D-rõngad ja T-kinnitused on mõeldud hobusele teki sobivaks kohandamiseks ja lihtsustavad selle kasutamist. Neil kõigil on olemas oma purunemiskoht, mis annab järgi, kui rakendub ülemäärane jõud (näiteks hobune jääb tekki kinni): need purunevad ning see kaitseb tekki suuremate kahjustuste ning hobust vigastuste eest.
• Pesemiseks sobib 30 °C vesi ja ainult spetsiaalsed membraantekstiilidele mõeldud pesuvahendid (näiteks Bucase või Nikwax pesuvahend), mitte kasutada pesuvalgeneid ega –pehmendajaid, tsentrifuugida minimaalselt või üldse mitte. Kuivatit mitte kasutada. Kuivatada ei tohi ka ahju ega radiaatori läheduses ning vältida otsest päikesevalgust. Fedimaxi tekke ei ole vaja peale pesu impregneerida! See võib pigem kahjustada nende veekindlat kihti.
• Hooldusnipp! Kui tekk ei vaja veel pesemist, aga on pealt väga sopane, siis võib selle rahumeeli panna hobusele selga ning vooliku ja väga pehme harjaga üle käia ning jättagi hobusele selga kuivama. Fedimaxi tekid on sedavõrd veekindlad, et hobune ei saa märjaks ning märja teki kuivatamiseks on kõige ideaalsem koht hobuse seljas, sest ta toodab täpselt parajal määral soojust, et tekk kuivaks, kuid ei saaks kahjustada.

Kasutatud materjal: Fedimaxi kodulehel ja meilivahetuses jagatud soovitused.

Autor: T. Lepik