Lugu sellest, kuidas üks saksa daame lõpuks omale sobiva teki sai

NB! Kui kogu teksti lugeda ei viitsi, siis keri kohe lõppu. Seal on info tekkide sobitamise ja hoolduse kohta.

Selle postituse peakangelannaks on minu väike mära Nutella, kes vajab tänu oma suveekseemile aastaringset tekitamist. Kevadest sügiseni kaitseks putukate ja päikese eest, sügisest kevadeni aga seepärast, et tänu suvisele tekitamisele ei teki talle karvastikule kaitsvat rasukihti, mis vee ning niiskuse mööda karva alla juhiks, ja minu vaene poni vettib sama kiiresti kui hästiimav svamm. Nagu nõiaring…

Enne Nutellat olid mul juba oma eestlasele varutud väga korralikud tekid, mis mõõtudelt nii enam-vähem sobisid ka Nutile ja algse plaani kohaselt pididki need talle selga minema. Kuid et minu saksa daame oli võrdlemisi tundlik kõige suhtes, mis puudutas tekke, sest ta vaeneke elab enamuse oma ööpäevast ning elust nende sees, siis tema nii ei arvanud, et paneme aga suvalise teki selga ja käib küll. Kui ikka lõige ei sobi, siis võid seenele sõita kogu oma tekipagasiga. (Siinkohal ei hakka mainima firmat, mille tekke kasutasin oma eestlasel, et mitte mingil juhul neid kuidagi maha teha, sest tegelikult on need väga head ja kvaliteetsed. Lihtsalt nende lõige ei sobinud mu väikesele sakslannale. Olgu need siis lihtsalt firma A tekid.)

Nutella kannatas mõne kuu A tekkides kuidagi ära, kuid näitas igal hommikul oma pahameelt, laksutades hambaid talliperenaise poole, kui ta tekiga tuli, et seda selga panna. Kui aga ühel kenal talvehommikul hambad pähe kinni löödi, siis pidin hakkama tõsiselt juurdlema, mida ette võtta. Tekkinud olukord ei olnud vastuvõetav ei mulle, talliperenaisele ega muidugi mitte ka peenele saksa ratsaponile. Algasid uurimistööd, et leida alternatiiv minu hoole ja armastusega kokku otsitud tekkidele, mis nüüd aastaid hiljem vaadates tõesti täiesti sobimatud olid. Üks neist oli liiga kitsas ning tekkisid survepunktid, teine jälle eest liiga lai, kolmas vähemalt kaelast istus, kuid oli ilmselgelt liiga pikk tagant ehk tubli number liiga suur.

Tol hetkel praktiliselt ainuke kriteerium, mis tekkidele esitasin, oli see, et peavad olema vähemalt 1680 denieri, sest väike sakslanna oli karjas pigem peksukoti rollis. Seega lahjemad tekid oleks lihtsalt seljast ära söödud ning neid ei oleks jõudnud piisavas koguses juurde osta. Kuna ingliskeelset materjali oli internetis liiga palju ja seal teri sõkaldest eristada on päris raske, siis said ette võetud hoopis saksakeelsed hobufoorumid. Neis ringi surfates ning kõikvõimalikke tekiteemasid lugedes, hakkas silma, et kõik, kes on kasutanud minu jaoks mingi täiesti tundmatu firma Fedimaxi tekke, kirjutasid neist vaid ülivõrdes. Eriti köitis mind aga see, et neil pidi olema mingi programm, kuhu panevad sisse hobuse parameetrid ja pildid ning see annab soovituse õige mudeli ja suuruse valimiseks. Päris põnev! Võtsin Fedimaxiga ühendust ja uurisin lähemalt. Peale põgusat meilivahetust saatsin neile Nutella pildid ning täitsin väikese ankeedi ja nende soovitus oli: Rainmax 125 suurus. Samuti ütlesid nad, et see on ainult soovitus. Tellisin talle siis ühe teki sealt kerge ärevusvärina saatel ära, sest hirm oli suur, et äkki ikka üldse ei sobi ja mida ma siis veel ühe sobimatu tekiga peale hakkan.

Tekk jõudiski kohale ning oi seda rõõmu, kui tekki proovides avastasin, et see sobib selga kui valatult! Lisaks veel 1800 denierine kangas ning veepidavus 8000-10 000 mm kõlasid paljulubavalt. Nutella oli muidugi veel mõnda aega üsna umbusklik, aga kui mõistis, et see tekk ei ole üldse ebamugav, siis hakkas mõnuga ise sinna sisse ronima. Järgmine sügis tellisin rõõmsalt veel kolm Fedimaxi juurde ning olidki olemas kõik tekid, millega sai hakkama sügisest kevadeni ja mida kasutan siiani. Esimene tekk sai tellitud 2014 veebruar ning ülejäänud kolm 2014 august. Jah – tegelikult just mõni nädal tagasi kandsin lõpuks selle kõige esimese teki, mida kõige enam on kantud, maha ning tellisin uue asemele. Mitte seepärast, et see oleks hakanud vett läbi laskma või seljast ära söödud, vaid lihtsalt aastatega oli vooder seest ära kulunud. Viimase aasta jooksul olen saanud küll korra seda ka parandada, aga kahjustus oli nii väike, et teki kasutusomadusi ei vähendanud see mitte mingil määral.

 

Nüüd aga natuke praktilist juttu ka Fedimaxi tekkide passitamise ja hoolduse kohta.

  • Endiselt on võimalik tootja käest saada soovitust mudeli ja suuruse osas. See ei anna küll garantiid, et kinglasti soovitatud lõige sobib, kuid tõenäosus on väga suur. Meie Instagrami kontol on kõrghetkede hulgas ka tutvustus Fedimaxi erinevate lõigete kohta.
  • Enamikel Fedimaxi tekkidel on püstisem kaelaauk või on need poolkaelaga. Tekk tuleks panna hobusele seljas võrdlemisi ette, jälgides, et sammuasted asetseks õlaliigese juures. Pandlad tuleb panna kinni võimalikult tihedalt ning kindlasti võrdselt, siis püsib tekk paigal ega saa libiseda turjast tahapoole. Sammuasted peavad olema seisval hobusel suletud ning avanema vaid liikumisel.
  • Kõhu- ja jalarihmade puhul kehtib rusikareegel – üks rusikas (ja mitte vähem ega rohkem) peab mahtuma kõhurihmade ja kõhu ning jalarihma ja jala vahele, et tekk oleks selga kinnitatud võimalikult optimaalselt. Liiga pingul rihmad võivad püherdamise või pikalioleku ajal tekki lõhkuda. Liida lõdvalt kinnitatud rihmadega võib hobune püherdamise ajal tekki kinni jääda ning taaskord teki ära lõhkuda.
  • Tekk ei tohi ulatuda sabajuurest kaugemale.
  • Kaelaauk ei tohi ulatuda abaluu peale vaid jääma kuskil 10 cm abaluust ettepoole. See väldib õlgadel karva hõõrdumist. (Isiklik kogemus: ka kõige paremini istuv tekk võib hakata õlgadelt hõõruma, kui see on seest must. Kui tekk on seest määrdunud, aga pesu veel ei vaja, siis võib kasutada teki all vesti ehk rinnakaitset, mida on oluliselt kergem vahetada ja pesta kui suurt tekki.)
  • Tähelepanu! Pandlad, karabiinid, D-rõngad ja T-kinnitused on mõeldud hobusele teki sobivaks kohandamiseks ja lihtsustavad selle kasutamist. Neil kõigil on olemas oma purunemiskoht, mis annab järgi, kui rakendub ülemäärane jõud (näiteks hobune jääb tekki kinni): need purunevad ning see kaitseb tekki suuremate kahjustuste ning hobust vigastuste eest.
  • Pesemiseks sobib 30 °C vesi ja ainult spetsiaalsed membraantekstiilidele mõeldud pesuvahendid (näiteks Bucase või Nikwax pesuvahend), mitte kasutada pesuvalgeneid ega –pehmendajaid, tsentrifuugida minimaalselt või üldse mitte. Kuivatit mitte kasutada. Kuivatada ei tohi ka ahju ega radiaatori läheduses ning vältida otsest päikesevalgust. Fedimaxi tekke ei ole vaja peale pesu impregneerida! See võib pigem kahjustada nende veekindlat kihti.
  • Hooldusnipp! Kui tekk ei vaja veel pesemist, aga on pealt väga sopane, siis võib selle rahumeeli panna hobusele selga ning vooliku ja väga pehme harjaga üle käia ning jättagi hobusele selga kuivama. Fedimaxi tekid on sedavõrd veekindlad, et hobune ei saa märjaks ning märja teki kuivatamiseks on kõige ideaalsem koht hobuse seljas, sest ta toodab täpselt parajal määral soojust, et tekk kuivaks, kuid ei saaks kahjustada.

Kasutatud materjal: Fedimaxi kodulehel ja meilivahetuses jagatud soovitused.

Autor: T. Lepik