Autor: Eda Vallimäe
Fotod: Merle Lust ja Elerin Innos
Artikkel on varasemalt ilmunud ajakirjas Oma Hobu lugude sarjas Ratsastus läbi käekõrval treenimise.
Mis on kapson?
Kapson on suulistevaba valjastus, mille puhul juhitakse hobust nina esiküljelt. Eestis on kapson varasemalt tuntud rohkem kordepäitsete nime all. Mujal maailmas leiab kapson lisaks kordetamisele edukat kasutamist ka käekõrval töötamisel ning ratsutamisel – seda nii algratsastusel kui ka koondamisel ning koos ja ilma suulisteta. Kasvava huvi tõttu tutvustan seda tööriista veidi lähemalt.
| Näide 1. Nahast kapson
|
Näide 2. Kordepäitsed
|
Kust kapson pärineb?
Kapsoni ajalugu ulatub tagasi vähemalt antiikaega (kui mitte kaugemale), kust on säilinud maalikunsti teoseid, mis näitavad ratsmete kinnitumist lisaks hobuse suule ka nina esiküljele.¹ Hiljem leidis kapson laialdast kasutust Ibeeria poolsaarel (tänapäeva Portugal ja Hispaania), kus kasutatakse seda edukalt tänapäevani doma vaquera- nimelise karjaajamise ratsutamisstiilis kangvaljastuse puhul trenselsuulise asemel. Seal tuntakse kapsonit serreta nime all, mille ninaosa koosneb jäigast U-kujulisest rauast, mis on nahaga polsterdatud. Serreta on väga stabiilne, kuid kuna ninaraud ei paindu, siis on selle sobitamine laiema ninaga hobustele (soojaverelised ja raskeveo tõud) raskendatud. Serretad on tuntud ka kui nn hammastega kapsonid, kuid mitte kõikidel serretadel ei ole ninaosa siseküljel rauast nagasid. Viimaste kasutamine hobuste treenimisel ei ole kindlasti tänapäevane treeningviis.
Ka mujal Euroopas on kapsonit kasutatud juba aastasadu. Lõuna-Prantsusmaalt on pärit paindliku ninarauaga kapson, mida tuntakse caveçon’i nimega. Prantsusmaa suur ratsutamismeister ning üks tähtsamaid tänapäevase hobuste ratsastuse loojaid Francois de la Gueriniere (1688-1751) kirjutab kapsoni kasutamisest hobuse treenimisel ka oma koolisõidu piibliks saanud raamatus “Ecole de Cavalerie”. Selle kapsoni ninaosas kasutakse tänapäeval peamiselt väikestest lülidest koosnevat jalgrattaketti, mis on nahaga polsterdatud. Selline kapson on kerge ja stabiilne, kuid samas oma paindlikuse tõttu sobitub hästi erineva ninakujuga hobustele. Tänapäeval on selline kapson laialt kasutatuses prantsuse koolkonna koolisõidus ning akadeemilises ratsutamiskunstis Bent Branderupi järgi. ²
Ka Viini Ratsakoolis, Austrias kasutatakse jätkuvalt veel hobuste treenimisel kapsonit (tuntud kui kappzaum sks. keeles). See kapson on tavaliselt üleni nahast ninaosaga, mida tutvustas varasemalt ratsutamismeister Antonie de Pluvinel (16.-17. saj). Selline kapson võimaldab eriti peenete juhtimisvõtete andmist, kuid on oht, et see hakkab kasutamise käigus hobuse ninal liigselt ringi liikuma ning tuleb seetõttu eelnevatest veidi tugevamini kinnitada. Problemaatiliseks võib kujuneda ka nahast kapson, kui ninaosa on väga pehmest materjalist ja/või väga peenike.
Tänapäeval on levinud veel ka painduva ninaosaga nn sporttüüpi kapsonid ehk kordepäitsed, mida kasutatakse peamiselt vaid kordetööl, kuid mitte käekõrval töötamisel kui ratsutades. See koosneb veidi suurematest painduva ninaraua lülidest ning passib eelkõige suurema peaga hobustele, sest nad on rasked ja robustsemad. Samas on selline kapson hea hobuse tutvustamisel kapsoniga töötamisele, kuid raskema kaalu tõttu ei võimalda see rakendada väga kergeid juhtimisvõtteid.
Kuidas kapsonit sobitada?
Kapsonit võib kasutada eraldiseisvalt, ilma suuliseta, tööks käekõrval ja sadulas ning kordetamisel. Tööks käekõrval või sadulas saab kapsonit kombineerida ka trensel- või kangsuulisega. Selleks, et kapson – nagu iga teine hobuvarustuse osa – oleks efektiivne tööriist, kuid samas ei teeks hobusele haiget, on oluline kindlustada, et see passiks hästi. Kapsoni sobitamine on sama oluline kui suulise sobitamine, sest hobuse ninapealne on samuti väga tundlik seal asuvate paljude valutundlike vabade närvilõpmete tõttu. Lisaks võib halvasti istuv kapson segada hobuse hingamist või äärmuslikes olukordades murda ka hobuse ninaluu. Viimase vältimiseks ei tohiks hobust kunagi kapsonist kinni siduda. Kapsoni ninarihm peaks olema sobitatud nagu kapsel: asuma umbes 2 sõrme laiuse kaugusel sarnaluust ning kinnitatud ümber nina nii, et vähemalt 1 sõrm mahub sinna alla. Kurgurihm tuleks kinnitada vaid nii kõvasti, et see takistaks põserihmal hobuse välimisse silma liikumast (takistada kapsonil liigselt hobuse pea ümber liikumast). Ninarihma eesmine osa peaks liibuma võimalikult hästi ümber hobuse nina ning rauast osa ei tohiks olla ei liiga lai ega liiga kitsas. Samas nii mõnedki treenerid, kes kasutavad kergusel põhinevaid juhtimisvõtteid, asetavad veidi lõdvemalt kinnitatud kapsoni ninarihma ka madalamale kui kahe sõrme kaugus sarnaluust – sellisel juhul tuleb jälgida, et see ei hakkaks hobuse hingamist segama (pidev puristamine) ega muljuks liigselt hobuse ninaluude peeneid distaalseid osasid. Hästi istuv kapson võimaldab rakendada hobuse ja inimese vahel kergusel põhinevaid juhtimisvõtteid.
Kas kapsoniga treenimine on hobuse ratsastamine või on see trikkide õpetamine?
Kapsoniga (koos või ilma suuliseta) treenides saab hobust ratsastada Kõrgema Kooli harjutusteni välja. Kapson võimaldab treenida ka ilma suuliseta (kui see peaks olema omaette eesmärk), ilma et tegemist oleks harjutuste sooritamisega trikkidena. Kuid nagu alati – sõltub kõik hobuse õpetajast, kuidas ta oskab tööriista kasutada.
Trikkide puhul pole hobust süstemaatiliselt treenitud ennast kandma ning koondama, mis on ratsastuse üks olulisemaid eesmärke, ning teatud elemente (trikke) õpetatakse hobusele eraldiseisvalt. Sellise hobuse keha ei ole piisavalt tugev ega samas paindlik, et sooritada harjutusi kontrollitult, aeglaselt ja läbi juhtimisvõtete. Tüüpilised negatiivsed näited (olenemata valjastusest või selle puudumisest) ratsastustreeningust on need, kus hobuse esi ja tagakeha ei ole tööle rakendatud ühtse tervikuna, puudub esiotsa kergus ja enesekanne. See võib olla tingitud kas liiga kõrgest peaasendist, mis ei ole vastavuses ülejäänud keha koondatusega („absoluutne elevatsioon” ehk nõgusselgsus) või kus peaasend on liiga madal (ülesirutatud selg ehk rollkur) 4. Trikkide õpetamisel sooritab hobune küll elemente, mis sarnanevad Kõrgema Kooli harjutustele, kuid seda puuduliku lõdvestatud hobuse keha ühendatuseta. Hobuse keha hea rüht ehk enesekanne võimaldab sujuvaid üleminekuid koondatud ja sirutava kehaasendi vahel. Kapsoniga treenides tuleks jälgida kõiki tavapäraseid hea ratsastuse printsiipe.
Kuidas kapson toimib?
Kõigi aegade suurim ratsutamismeister F. R. De La Gueriniere kirjutab kapsonist 3 kui olulisest tööriistast hobuse treenimisel, kuid mainitseb, et seda võivad kasutada vaid ratsanikud, kes sellega ümber käia oskavad ning kelle käsi on pehme ja järeleandlik. Kapsoni tööpõhimõtete selgitamiseks tsiteerib ta teist varasemat meistrit- Newcastle’i Hertsogit- kes toob esimese sõnul välja kõik olulised kapsoni voorused: kapsoniga saab treener hobust ilma teda suust häirimata peatada, tema keha sirgestada (otsesus), teda juhtimisvõtetele kergemaks muuta, painutada ja suunda muuta, kaela sirutada, pea ja tagajalgade asetust mõjutada ning õlgu ja jalgu paindlikuks muuta.
Kapsoni oluline kasutuspõhimõte on pea asetuse (kuklast külje suunas) mõjutamine, mis saab kaasa tuua kogu keha läbiva painde või selle puudumise (tõeline otsesus koondamistel) ning ette-alla suunalise töö soodustamise. Lateraalflekstiooni eesmärgiga töötab iseenesest ka trenselsuuline. Samas pole kapson (ega trenselsuuline) loodud hobuse pea/kaela asendi kontrolliks alla suunas (mida teeb kangsuuline), sest see soodustab ratsme taha minemist (kaela „murdumine“ 3.-4. kaelalülist). Kapsoniga esineb aga kukla ja kaela väärasendit vähem, sest mõjutus toimub nina esiküljelt, mitte alalõualuult. Selle mõistmiseks tuleb hetkeks mõelda funkstionaalse anatoomia peale. Kapsoni ninarihm asetseb ninaluul, mis on jäigas sideliiduste ühenduses teiste koljuluudega, sh kuklaga. See tähendab, et nina pealt hobust mõjutades on võimalik muuta hobuse pea ja kaela sissepoole asetust, mis on vajalik ratsastusel kogu keha hõlmava paine saavutamisel. Hobuse kukal on otseses ühenduses selja lülisambalülidega, mis viib vaagnani ning see tagujalgadeni. Seega mõjutades hobuse pea asendit ninalt, saame efektiivselt mõjutada ka kogu hobuse keha asendit. Sellel põhinevad ka kapsoniga töötades kasutatavad juhtimisvõtted. Suus kasutatava trenselsuulise mõju on aga alalõualuule, mis on liikuvas ühenduses hobuse koljuga läbi alalõualiigese. Seega tähendab see liikuvat ühendust, muuhulgas ka kuklaga, ning mis võimaldab noorel ja domineerivate käte juhtimisvõtetega sõidetud hobusel võtta kergemini kukla ja kaela valeaseneid, andes meie poolpeatuste märguannetele järgi küll alalõualiigesest (suust), kuid mitte kehast.
Viited:
1. „The art of horsemanship“, Xenophon. J.A.Allen & Co
2. „Akademische Reitkunst“, Bent Branderup. Cadmos Verlag
3. „Barockes Reiten. Die Reitkunst- Über die Ausbildung des Pferdes.“ F. R. De La Gueriniere
4. „Tug of War: Classical versus modern Dressage“, Dr. Gerd Heuschmann; Trafalgar Square Books
